*Artikkel avaldati 02.02.2021 Postimehes*

Skandaali tekitamise soov muudab häguseks piiri oletuse ja faktiteadmise vahel, kirjutavad advokaadibüroo EMERALDLEGAL vandeadvokaat Robert Sarv ja jurist Kaspar Kaljurand.

Mis tunde tekitab pealkiri «Alaveri toimiku uued materjalid: Tammjärv ja Annus olid asja enam segatud»? Aga laused «Täiendavalt avaldatud osad Mati Alaveri toimikust näitavad, et sportlane Karel Tammjärv ja suursponsor Toomas Annus olid varem teatust märksa rohkem dopinguafääri segatud. Ka pettus oli palju jultunum, kui varem teada oli, selgub «Pealtnägija» uurimisest»? Kuidas mõistab vaataja «Pealtnägijas» kõlanud sedastust «uued materjalid heidavad varju…»? Halvasti. Ikka väga halvasti. Aga miks peaks üldse midagi sellist kirja panema, kui tõendeid pole või neid napib? Vastus on: ei peakski.

Kui toimikus pole seaduslikult kogutud e-kirja või telefonikõne salvestust, et sponsor oli dopinguteemast teadlik, ei saa seda juurde mõelda või jätta muljet, justkui nii oli või võis olla – see tähendab, et lugeja peaks «ridade vahelt» välja lugema, et «tegelikult» nii siiski oli. Kahtluse tekitamine on sügavalt ebaeetiline, aga ka ebaseaduslik. Saade jättis vaatajale mulje, justkui sponsor oli kõigest teadlik ja tahtlikult toetas just dopingu kasutamist. Ometi ei selgunud, et ajakirjaniku käsutuses oleks olnud kas või ühte tõendit või allikat, mis tema järeldust oleks toetanud. Sponsorist loodud kaudne mulje sai täiesti vale.

Võib tõesti öelda, et konkreetselt pole sponsorit milleski süüdistatud. Kuid see ei tähenda, et sponsorist olnuks paslik üldse selles loos rääkida. Isegi sponsori nime kasutamine väga negatiivse maiguga loos pole põhjendatud, kui sponsor pole artiklis või saates taunitava ebaseadusliku tegevusega kuidagi seotud. Sest ainuüksi juba tema nime kasutamine tekitab sponsorist ebaõige kaudse mulje. Kui teemaks pole spordiala toetamine ning keskendutakse vaid negatiivsele dopinguteemale, siis kuidas sponsor üldse teemaga seondub? Ei seondugi. Järelikult pole tal seal loos kohta.

Riigikohus leidis juba 2005. aastal, et kui isik jätab mulje teatud faktide esinemisest, siis peavad tal selleks tõendid olema. Samasugust olukorda käsitles riigikohus ka 2014. aastal, kui selgitas seda olulist põhimõtet uuesti. Kui keegi ütleb isegi, et isiku toime pandud kõiki kuritegusid ei ole avastatud, on sellega ju kaudselt väidetud, et isik on lisaks politsei avastatud kuritegudele toime pannud veel kuritegusid. See pole lubatud. Ometi tuleb ka nüüd endiselt ette olukordi, kus skandaali tekitamise soov teeb piiri oletuse ja faktiteadmise vahel häguseks.

2020. aastal lõpetas Tartu Ülikool lepingu maineka professoriga. Umbes 500 000-eurose grandiga välisriigi professor lahkus Eestist jäädavalt. Ülikoolil oli suhtekorralduslikust aspektist tõenäoliselt väga vähe võimalusi selles olukorras midagi teisiti teha, kuna avalik surve oli liiga suur. Kuigi «Pealtnägija» Facebooki lehel nenditi hiljem ülikooli tehtud uurimise tulemustele toetudes, et professori vastu välja mõeldud süüdistused ei leidnud tõendamist, oli kahju pöördumatu. Kõige kurvem selle juures selgus meie kohtumisel ajakirjanikuga enne loo eetrisse andmist. Ta mainis justkui moka otsast, et loo võiks ka tegemata jätta, kuid lõpetas siis järsku oma mõttekäigu ning ütles, et «aga me oleme juba nii palju tööd ära teinud…». Ja nii see eetrisse läkski.

Viimase kahe aasta juhtumid näitavad, et kui valida on vaatajate silmapaaride ja klikkide ning loos kajastatava isiku õiguste vahel, on me silmad olnud liiga harva tunnistajaks loo tegemisest loobumisele. Kirsiks tordil oli muidugi Õhtulehe eelmise aasta häälteostu lugu (24.11). Tõendeid millegi kohta polnud, mistõttu läksidki klikkide saamiseks käiku kuulujutud. Ka seal väideti, et olemas on kuhjaga tõendeid. Kui neid aga lõpuks kontrolliti, tuli välja, et tõendeid nagu ei olnudki. Olgugi et uuriva ajakirjanduse aspektist oli tegu ebaõnnestumisega, otsustati silmapaaride ja klikkide nimel lugu siiski avaldada. Kõmu ja tähelepanu alistas objektiivsuse ja uudisväärtuse.

Praeguses «dopingusponsorluse» kaasuses on eksimuse ja vabanduse hind ligi pool miljonit eurot. Ligikaudu nii suure summaga oleks Toomas Annus Eesti sporti toetanud ainuüksi sel aastal. Aga ajakirjanikel pole kombeks vabandada, mistõttu peab uus valitsuskoalitsioon taas kord eelarvereservist lisaraha otsima hakkama.

Artikkel: https://www.postimees.ee/7169645/robert-sarv-kaspar-kaljurand-ebaoige-mulje-miinusprojekt

_{#ajakirjanduslikvastutus #dopinguskandaal #ebaõigemulje #faktidekontroll #eetikameedia #ajakirjanduseetika #skandaalimeedia #õiguslikvastutus #tõendid #valeinfomõju #sponsorlus #spordieetika #ajakirjanduslikvastutus #uudised #pealtnägija #eetikaskandaalid #eksimusedmeedias #kohus #süüdistused #dopingusponsorlus #valejäreldused}