*artikkel avaldati 04.02.2021 Eesti Päevalehes*
Hiljuti uudiskünnise ületanud Irja Lutsari kiusamise ning PERH-i ülemarsti Peep Talvingu ründamise juhtumid viitavad märksa laiemale probleemile.
Möödunud nädalal arvas üks Tallinnas tegutsev jurist, et suurepärane idee oleks õhtul kella poole 9 paiku helistada valitsuskomisjoni kokku kutsutud teadusnõukoja juhile Irja Lutsarile ning asuda teda 45 minuti vältel pommitama korduvate ning süüdistavate küsimustega. Tagatipuks nimetas uudishimulik jurist professorit otsesõnu valetajaks.
Kuigi on selge, et töövälisel ajal teise inimese lihtlabane tüütamine väärib eetilisest aspektist hukkamõistu, peitub juristi tõsisem möödalask hoopis selles, et ta otsustas kõne salvestada ning selle internetti üles laadida. Sel momendil muutus ebaeetiline tegevus ka õiguslikust aspektist äärmiselt küsitavaks, kui mitte õigusvastaseks. Praeguseks hetkeks on juristi püha üritust vaadatud Facebookis üle 60 tuhande korra.
Eile õhtul rünnati töölt koju suunduvat PERH-i ülemarsti Peep Talvingut. Õnneks sai noahoobi vaid autorehv ning näkku visatud vedelik ei osutunud happeks. Kas Irja Lutsari ja Peep Talvingu juhtumid on teineteisega kasvõi kaudses kausaalses seoses, selgitab loodetavasti välja uurimine. Mõlemal juhul aga on ilmselge, et riigi seisukohast olulistel inimestel peavad isikuandmed ja eraelu puutumatus olema kaitstud vähemalt samal määral, nagu on see tavakodanikul.
Enne asja juurde minemist – Irja Lutsariga peetud kõne salvestajal paistis hinge närivat probleem, et tema ei leia kuskilt infot selle kohta, kuidas teadusnõukoda ja selle liikmed saavad üldse vabariigi valitsusele nõu anda. Vastuse leiab aga isegi ilma ülemäära õigusnormidesse sukeldumata. Valitsus moodustas eelmise aasta kevadel COVID-19 valitsuskomisjoni. Sellised komisjonide moodustamised vormistatakse alati määrusena, mis on ka Riigi Teatajas kenasti saadaval. Määruse punktis kolm on väga lihtsas eesti keeles, ilma mistahes õiguslike vingerpussideta kirjas: „Komisjon kaasab vajaduse korral oma töösse teisi isikuid”.
Kaheksa päeva pärast määruse vastu võtmist nii läkski – valitsuskomisjon kutsus kokku teadusnõukoja, mille ülesandeks hakkas olema valitsuskomisjonile teaduspõhise sisendi andmine. Sisendi, mida Vabariigi Valitsus võtab otsuste tegemisel arvesse ühe komponendina. Elementaarne, kas pole?
On õigus kaitsele
Nüüd aga märksa olulisemast – andmetest, nende salvestamisest ja avaldamisest. Meie enda riigikohus ning ka Euroopa Kohus on korduvalt öelnud, et ka avalikke ülesandeid täitvatel inimestel on õigus isikuandmete ja eraelu kaitsele. Mõistagi (nagu iga kaasuse puhul) sõltub lõppjäreldus täpsetest asjaoludest, aga printsiibis kaitseb seadus ka avalikku ülesannet täitvat Irja Lutsarit ja Peep Talvingut.
Eestis reguleerib isikuandmetega seotud küsimusi peamiselt isikuandmete kaitse seadus. See aga jätaks näiteks kõnesalvestise Facebookis avaldanud juristile ainsa võimaluse tugineda sellele, et ta avaldas salvestise ajakirjanduslikul eesmärgil. See aga eeldaks omakorda avaliku huvi olemasolu ning kooskõla ajakirjanduseetika põhimõtetega. Avalikku huvi Irja Lutsari kiusamise vastu vaevalt on.
Juristi tegevus oli aga ilmselgelt vastuolus ajakirjanduseetika koodeksi terve kolmanda peatükiga ning punktiga 4.9, mis keelab asjatult inimese eraelu puutumatuse rikkumise. Järelikult ei saa salvestise avaldaja pugeda vabanduse taha, et tegeles mingil moel ajakirjandusega. Kuigi Irja Lutsar seda asja kohtusse viia ei taha, saadaks teda seal suure tõenäosusega edu ning see lahend oleks õiguse edasiarendamise aspektist kahtlemata vajalik.
Tagajärjed, mitte põhjus
Õnneks toovad probleemid endaga sageli kaasa ka vihjed lahendusteks. Ajakirjandusspetsialist Marju Himma kirjutas enda äsjases arvamusartiklis, et ühiskond peab kaitsma avalikkuses esinevaid inimesi kahjustavate inforünnakute eest. Himma ütleb õigesti, et omal käel sotsiaalmeediaplatvormidega suhtlemine ning video eemaldamise palumine on asjatu kadalipp ning märksa tõhusam on tegeleda asjaga läbi politsei või advokaadi. Mõlemad lahendused adresseerivad aga üksnes tagajärge, mitte põhjust.
Peep Talvingu läbielatu on selle tähendusrikkaks näiteks. Oleks ründaja motiiv olnud juhtunust erinev, tuleks politsei ja advokaadi poole pöörduda võib-olla juba Peebu lähedastel.
Eestlastena oleme harjunud, et kõik teavad kõiki ning iga kaasmaalane on kellegi tuttava tuttav. See tunne muudab meie jaoks iseenesest mõistetavaks, et ka riigiametnikud ning teised avaliku sektori spetsialistid on meist vaid ühe telefonikõne kaugusel. Tihti kasutavad ametnikud töökohustuste jaoks suisa isiklikku telefoninumbrit. Sellise suhtumise ja korraldusega oleme aga reeglit kinnitavaks erandiks. Teistes võrreldavates riikides ei saa kodanik naljalt ametnikku telefonikõnedega pommitada.
Käegakatsutav näide – Maksuameti kodulehel on tarvis vajutada täpselt kolm hiireklõpsu, et saada teada iga Maksuameti ametniku telefoninumber. Soome Verotoimisto kodulehel on aga kättesaadav vaid peatelefon.
Kohtud juba teevad
Erandina on Eestis muu maailmaga sarnast teed läinud näiteks kohtud, kus otse kättesaadav on ainult paar üksikut ametnikku (näiteks pressiesindaja) ning kohtunike, kohtujuristide ja kohtuistungi sekretäridega saab ühendust üksnes läbi peatelefoni ning ainult juhul, kui selleks on reaalne vajadus. Põhjus selleks on äärmiselt pragmaatiline – inimesed helistasid ja tüütasid kohtuametnikke suvaliste küsimustega, häirides sellega kohtul töö tegemist. Peep Talvingu juhtum annab aga aimu sellest, et vaba juurdepääs ametnikele ja spetsialistidele võib endas kanda ka märksa käegakatsutavamaid tagajärgi.
Tulevikus kõikvõimalike lamemaalaste ja äärmuslike fundamentalistide (info)rünnakute vältimiseks oleks täiesti adekvaatne lahendus, kus esiteks võtavad kohtusüsteemiga sarnase hoiaku omaks ka teised riigiasutused ning teiseks välistatakse isikliku telefoninumbri tööga sidumine. Ka ametniku ja spetsialisti kontoritooli täpne asukoht võiks jääda osaliselt saladuseks.
Nii ei saaks suvaline Facebookis live-ülekannet tegev skeptik korraldada õnnetu teadlase närvidele püha õhtusöömaaega või mõni kaak koguni seada ohtu spetsialisti elu ja tervist. Tõelise vajaduse korral saaks alati kirjutada e-kirja või helistada riigiasutuse peatelefonile, kust siis vajadusel suunatakse pöörduja edasi pädeva ametniku poole. Saaks kokku leppida kohtumisi, arutada olulisi teemasid jne. Sedasi jääks järgmine Irja kiusamata ning järgmine Peep saaks rahus tervena töölt koju sõita.
#Privaatsus #Isikuandmed #EraeluKaitse #Andmekaitse #IrjaLutsar #PeepTalving #AvalikuEluTegelased #Inforünnakud #Ajakirjanduseetika #IsikuandmeteKaitseSeadus #Kohtusüsteem #Sotsiaalmeedia #Riigiametnikud #Telefoninumber #PrivaatsusInternetis #AvalikuHuviKaitse #AjakirjanduslikVastutus #TöövälisedKõned #RiiklikPrivaatsus #ÕigusKaitsele #EestiKohtusüsteem #Infojulgeolek #Eetikaküsimused #SotsiaalmeediaKahjud #Lamemaalased #Fundamentalism #PrivaatsuseParandamine #RiigiTeataja #Teadusnõukoda #Covid19Valitsuskomisjon
Lisa kommentaar